Passiveerimistöötluse eesmärk on vältida materjalide korrosiooni. Pärast katla marineerimist, veega pesemist ja loputamist on metallpind väga puhas, väga aktiveeritud ja vastuvõtlik korrosioonile. Seetõttu tuleb see kohe passiveerida, et moodustada puhastatud metallpinnale kaitsekile, mis aeglustab korrosiooni.
Passiveerimistöötlus asetab mõned suhteliselt aktiivsed metallid konkreetsesse keskkonda ja muutub algsest aktiivsest olekust passiivseks. See tähendab, et nendel metallidel on passiveerimisomadused, mis võivad parandada metallide korrosioonikindlust, nagu kroom, nikkel, koobalt, titaan, tsink, raud jne. Passivatsiooni tekitavad oksüdeerijad hõlmavad kontsentreeritud lämmastikhapet, kaaliumnitraati, kaaliumdikromaati, kaaliumpermanganaati, kaaliumkloraati, äädikhapet, boorhapet, fosforhapet ja sidrunhapet.
Passiveerimiskile moodustumine passiivtöötluse ajal vähendab oluliselt korrosioonikiirust. Süsinikterasel oleva passiivse kile maksimaalne paksus on 10 um, alumiiniumi passiveerimiskile paksus on 3 um ja roostevaba terase passiveerimiskile paksus on ainult 1 um. Passiveerimiskile on sageli hapniku ja metalli ühend. Passiveerumisnähtus on põhjustatud metalli ja passivaatori keemilisest oksüdatsioonist, mida nimetatakse keemiliseks passiveerimiseks. Välise anoodivoolu rakendamise meetodit metalli muutmiseks aktiivsest olekust passiivsesse olekusse nimetatakse anoodi passiveerimiseks. muuta.
Alumiiniumi ja alumiiniumisulamite anoodiline oksüdeerimine (st anoodi passiveerimine) tähendab alumiiniumi ja alumiiniumisulamite paigutamist sobivasse elektrolüüti ja anoodi elektrifitseerimise läbiviimist. Pind võib tekitada 10-200 um paksuse oksiidkile. Sellel oksiidkilel on suurepärane korrosioonikindlus. Toimivus, kulumiskindlus ja dekoratiivsed omadused on oluliselt paranenud.
